Seekordne ITSPEA lugemine käsitleb intellektuaalomandit. Välja on toodud intellektuaalomandi eripärad võrreldes materiaalse omandiga. Samuti on kirjutatud põhilistest WIPO (ehk Rahvusvahelise Intellektuaalomandi Organisatsiooni) mudeli komponentidest, millega on võimalik intellektuaalomandit kaitsta. Seekordseks ülesandeks on hinnata Rootsi Piraadipartei 2012. aasta raamatus The Case For Copyright Reform (täpsemalt 2. peatükis) välja pakutud autoriõiguste reformi lahendusi.

Peatükk toob välja kuus põhilist kokkuvõtlikku punkti reformeerimaks autoriõigusi:

  1. Moraaliõigused jäävad muutmata
  2. Vaba mitte-äriline jagamine
  3. 20 aastat kommertsiaalset monopoli
  4. Registreerimine pärast 5 aastat
  5. Vaba sämplimine
  6. DRMi keelamine

Eeltoodu rakendamise vajalikkus on põhjendatud üha drastilisemate suundumustega autoriõiguste maailmas. Muusika- ja filmitööstus surub peale järjest karmimaid seadusemuudatusi, mille lõppeesmärgiks on ideaalis piraatlusest täielikult lahti saada. Raamatu autorid Christian Engström ja Rick Falvinge leiavad aga, et karmid autoriõiguste seadused piiravad oluliselt inimeste vabadusi ning vähendavad oluliselt nende võrguprivaatsust — ilma võrgu täieliku pealtkuulmiseta ei ole võimalik efektiivselt tõkestada piraatlust. Kui varasemalt võis üldsusele tunduda massiline pealtkuulamine utoopilise vandenõuteooriana, siis järgmisel aastal pärast “The Case For Copyright Reform”-i avaldamist tõi Edward Snowden avalikkuse ette ülisalajased NSA dokumendid, mis just sellise mastaabiga nuhkimise paljastasid (artikkel 1, artikkel 2 — need veel ei maini Snowdenit). Piraadipartei koostatud raamatus on toodud ka tõdemus, et inimesed on alati leidnud ja leiavad ka tulevikus viise, kuidas piraatsisu omavahel jagada.

Tulles tagasi eeltoodud kuue punkti juurde — ma leian, et kolme vähem radikaalset ettepanekut on realistlik ellu viia. Punkt 1 ehk moraaliõigused juba kehtivad praeguses seadusruumis. Punkt 4 ehk registreerimisnõue ei tohiks meelelahutustööstusele kuigi suurt vastumeelt valmistada. Selle punkti kohaselt peavad teoste õiguste omanikud registreerima autoriõiguse pärast esimest viit aastat. Viimaks tooksin välja punkti 3, mille kohaselt kehtiks autoriõigus 20 aastat alates teose avaldamisest. Seda on ilmselt eeltoodutega võrreldes raskem ellu viia. Ent siinkohal toob peatükk välja praegu kehtiva pika ajamäära (autori eluiga pluss 70 aastat) absurdsuse — ükski investor ei vaataks nõnda pika tasuvusajaga äriplaani poolegi. Üks Ars Technica artikkel toob välja, et sellise pika autoriõiguste kehtivusajani on jõutud nende väheste teoste esindajate initsiatiivil, kellel on pikaajalisest autoriõigusest rahaliselt palju võita. Ent enamus teoseid muutuvad äriliselt väärtusetuks umbes ühe või kahe kümnendi möödudes.

Järele jäävad kolm punkti, mille puhul leian, et nende elluviimine on vaevarikkam. Punkt 2 ehk vaba mitte-äriline jagamine nõuab kardinaalseid muudatusi meelelahutusmaailma ärikorralduses. Raamatu peatükk läheb siinkohal lihtsamat teed ning ütleb, et nende kui poliitikute ülesanne ei ole välja mõelda paremaid ärimudeleid. Kui lubada vaba mitte-äriline jagamine, siis tõenäoliselt väheneb teoste ostjate hulk märkimisväärselt. Samas on tänasel päeval striimimine päris populaarne ning kasutajad võivad olla mugavuse nimel nõus maksma mõned eurod kuus. Punkt 6 ehk DRMi (Digital Rights Management) keelamine sobitub siia juurde hästi, sest paljud striiminguplatvormid kasutavad just seda oma sisu kaitsmiseks. Plaadifirmad ja filmikompaniid ei oleks kuigi rõõmsad nähes, et striiminguplatvormidest saavad failijagamise lähteallikad. Punkt 5 ehk vaba sämplimine tekitab küsimusi, et millised saavad olema need “selged erandid ja piirangud”, millest peatükk räägib. Kui need saavad olema küllaltki vähepiiravad, siis võib tekkida olukord, kus keegi remiksib vähese vaevaga mingi teose ning võib seeläbi jätta algse teose autori märkimisväärsest tulust ilma.

Kokkuvõttes võib öelda, et raamatu autorid on pakkunud välja ambitsioonikad ettepanekud autoriõiguste reformeerimiseks. Osad neist on minu hinnangul tänapäeva ühiskonnas realistlikult ellu viidavad, teised aga nõuaksid rohkem aega ja rasket tööd mõjuvõimsa tööstuse vastu. Ma leian, et nende rakendumisel võiks olla positiivne mõju tavainimese ja hiljem tervele ühiskonnale. Ent praegusest autoriõiguste süsteemist elatuvad organisatsioonid ei ole ilmselt nõus kuigi kergekäeliselt alla andma.