Kätte on jõudnud ITSPEA aine kümnes nädal. Seekord on muuhulgas juttu häkkeritest ja häkkerikultuurist. Nädala wikiartikkel kasutab ühe allikana Eric S. Raymondi (ESR) kirjutist “How To Become A Hacker”. Seekordne kirjutamisülesanne on just selle teksti arvustamine. Olen seda varasemalt juba mõned korrad lugenud. Mul on rõõm see taaskord ette võtta, seekord siis kriitilisema pilguga.

Leian, et essees on palju häid pointe ja tegemist on huvitava lugemisega. ESR oskab end hästi väljendada. Ta toob ka tekstis välja, et silmapaistvad häkkerid (sealhulgas autor ise) oskavad enamasti hästi end kirjakeeles arusaadavaks teha. Häkkerid kipuvad olema head ka teistes programmeerimis-välistes valdkondades. ESR kirjutab, et kui häkkerid võtavad eesmärgiks millegagi tegelema hakata, siis nad teevad seda pühendunult ja tihtipeale jõuvad kõrgele tasemele. HOWTO põhifookus on siiski tarkvaraarendusel, kitsamalt programmeerimisel.

Raymond toob välja häkkeri definitsiooni ning mainib, et sel pole midagi pistmist meedia kuvandiga häkkerist kui sellisest. Keda meedia nimetab häkkeriks, on õige häkkeri sõnakasutuses kräkker. Häkkerid ei pea kräkkeritest kohe üldse lugu. Mina leian, et selline lähenemine on lihtsustav ja pisut liiga must-valge. Näiteks on olemas eetilised penetration tester-id, kes küll kräkkeri definitsiooni kohaselt “lõhuvad asju”, ent nad teevad seda hea nimel.

Alapeatükk, mis käsitleb programmeerimise õppimist on minu meelest sisukas. Mina mainiksin seal veel ajaga kaasaskäimise huvides tehisintellekti. Samuti võiks välja tuua, et programmeerimiskeelte maailmas on olemas erinevad paradigmad — näiteks protseduraalsed, objekt-orienteeritud, funktsionaalsed ja loogilised programmeerimiskeeled — ning nende kõigiga võiks olla vähemalt mingil määral tuttav. Mainimata on jäänud versioneerimistarkvarad (nagu Git), samas ilmselt puutuvad algajad programmeerijad tänapäeval selle maailmaga ise kokku.

Unix-eid (ja ka Linux-eid) käsitlev peatükk on kohati aegunud informatsiooniga. Mina, kes ma olen hetkel põhiliselt Linuxi kasutaja, võin kinnitada selle platvormi paremat sobivust arendustöö tegemiseks, võrreldes Windowsiga. Aga tänapäeval on võimalik Linuxit jooksutada Windows 10 sees, kasutades selleks Windows Subsystem for Linux-it. Ubuntu-le heidab HOWTO autor ette selle kasutajavaenulikku töölauakeskkonda Unity, ehkki alates Ubuntu 17.10-st on selles operatsioonisüsteemis kasutusel GNOME 3. Mõistliku mahu säilitamiseks ei ole võimalik kõikides aspektides minna süvitsi asja sisse. Kui aga midagi lisada, siis ma tooksin välja ka “raskemad” Linuxi distrod nagu Arch Linux, Gentoo ja Linux From Scratch (viimane ei ole küll distro selle tavapärases tähenduses), sest kõik need kolm soodustavad operatsioonisüsteemi telgitagustesse “sukeldumist”. Üks tähelepanek veel selle sektsiooni kohta — selles kurdetakse Live CD-de aegluse üle, samas aastaks 2020 on (vähemalt lääneühiskond) liikunud suuresti USB-pulkade peale.

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on igati hea kirjutisega. Ma pidin pingsalt mõtlema, et leida sellest puudujääke. Ja ka need ei ole tegelikult deal breakerid. Võib-olla on sõna “puudujääk” isegi liiga karm. Usun, et mõne aasta möödudes, kui ESR näeb vajadust, läheb üles uuem versioon, mis vähendab põhjusi kriitikaks. Mitmed (kui mitte kõik) minu kriitikapunktid on subjektiivsed. Kõne all oleva HOWTO esimene versioon pärineb aastast 1996. Selle blogipostituse kirjutamise hetkele eelnev viimane uuendus leidis aset selle aasta alguses. Juba see fakt näitab kirjutise kõrget taset.