Nagu ka esimeses blogipostituses sai välja toodud, iseloomustab IT-maailma kiire areng. Seetõttu on kaugemale ulatuvate ennustusi ja visioone tulevikuks küllaltki raske teha. Eesti IT-ruumi, eriti just avalikku IT-ruumi puudutavat 2013. aastal avaldatud “Eesti infoühiskonna arengukava 2020” on huvitav lugeda, sest nüüd ongi käes aasta 2020. On huvitav lugeda olukorrast toonases IT-maastikus. Kuid veelgi huvitavam on lugeda sellest, millisena kujutati ette tänast reaalsust. ITSPEA selle nädala lugemise lõpus toodud ülesande raames toon välja kaks visioonipunkti eelmainitud arengukavast — ühe, mis on tänaseks kõige enam realiseerunute seas, ning teise, mis pigem ei ole realiseerunud.

Vaba ja avatud (info)ühiskond

Arengukavas on ühe visioonipunktina kirjas:

Eestis on jätkuvalt vaba ja avatud (info)ühiskond. Vaatamata kasvanud turva- ja julgeolekuohtudele pole võrreldes teiste riikidega lisandunud suuri väljendus- ja netivabaduse piiranguid, sest suudame tehnoloogiat enda kaitseks rakendada ka ilma nendeta. Samas on tagatud inimestele kontroll oma elu ja andmete privaatsuse üle.

See visioonipunkt seisneb pigem 2013. aasta interneti- ja ühiskondliku vabaduse ja avatuse seisu säilimises, mitte millegi toonaolematu saavutamises. Leian, et selle punkti kehtivus on säilinud. Freedom House’i 2019. aasta internetivabaduse indeks paigutab Eesti Islandi järel teisele kohale. Samal kohal ja samuti Islandi järel oli Eesti ka aastal 2013. Seega võib öelda, et vähemalt internetivabaduse osas on Eesti oma positsiooni hoidnud.

Ei saa ka öelda, et meile oleks lahus teistest riikidest lisandunud suuri väljendus- ja netivabaduse piiranguid. Aastal 2019 võeti vastu autoriõigusi puudutav ning Euroopa Liidus rakenduv Artikkel 13 (sellest lähtus Direktiivi Artikkel 17), mis asetab vastutuse kasutajate poolt loodud/üleslaaditud sisu eest saitide omanike peale. Leian, et see võib teatud juhtudel oluliselt piirata väljendus- ja netivabadust. Kuid need piirangud ei saa olema Eestile unikaalsed. EU liikmesriikidel on aega 2021. aasta juunini, et võtta vastu riiklikud seadused, mis antud direktiivi ellu viivad. Aastal 2020 on Eesti internetivabaduse seis eeskujulik.

Inimeste kontroll oma andmete (ja kaudsemalt ka elu) privaatsuse üle on nüüdseks suuresti saavutatud läbi 2018. aastal realiseerunud GDPRi (General Data Protection Regulation ehk eesti keeles Isikuandmete kaitse üldmäärus). Selle kohaselt peavad muuhulgas EUs tegutsevad veebisaidid küsima kasutajalt luba enne küpsiste salvestamist veebibrauserisse, ning EUs tegutsevad firmad peavad vastama klientide päringutele nende kohta salvestatud andmete osas ja kliendi nõude korral need kustutama.

Personaliseeritud haridus

Teisena toon välja järgneva visioonipunkti:

Haridus on muudetud IKT võimaluste mitmekesise kasutamise najal personaliseerituks ja paindlikuks, sealhulgas ümber- ja täiendõpe. Käib agar teadmiste ja oskuste omandamine kiirelt ja pidevalt kogu elu jooksul.

Õpetajate lehe selle aasta jaanuari artikkel “Personaliseeritud õpe kui neljakordne uuendus” pigem ei toeta antud visioonipunkti. Artikkel toob personaliseeritud õppe rakendamise eeskujuks ühe Singapuri Ameerika kooli, kus artikli kirjutamise ajal on käsil selle õppevormi rakendamise kolmas aasta. Tuuakse välja, et maailmas on vähe sellist tehnoloogiat, mis õpetajate töövaeva vähendaks ja õpilaste iseseisvale õppele kaasa aitaks. Eesti olukorra kohta märgitakse, et HITSA on välja töötamas personaliseeritud õppe taristut. HITSA koostöö Tallinna ülikooli ja haridusministeeriumiga on algatatud ning ootab järgmisele tasemele üle minekut. Seega võib öelda, et personaliseeritud ja samas ka paindliku õppe realiseerimiseni pole tänaseks veel jõutud.

Elukestva õppe kohta leidsin artikli “Elukestva õppe strateegia 2020 vahehindamine”. Artikli kohaselt on mitmes valdkonnas nüüdseks tehtud edusamme — näiteks digiõppevara kättesaadavuses ja IT-õppe edendamises on tehtud märkimisväärseid edusamme, ka täiskasvanuharidussüsteem on näidanud arengut. Ent õpetajatele ja koolijuhtidele suunatud täiendkoolitussüsteemi tsentraliseerimine ei ole senini andnud loodetud tulemust. Digiõppevarade osas on probleemiks õpetajate digioskuse pigem madal tase. Samuti leitakse, et nii õpetajate kui ka lapsevanemate digiteadlikkus vajab tõstmist. Tehnoloogia potentsiaali pole kuigi kõrgel määral rakendatud haridussüsteemi kitsaskohtade lahendamiseks. Kokkkuvõttes leian, et elukestva õppe aspekti ei saa tänasel päeval veel täidetuks lugeda.

Kokkuvõte

Eelkirjeldatust nähtub, et seitsme aastaga on ühes toodud, (info)ühiskonna vabaduste visioonipunktis tehtud edusamme — või õigemini on suuresti suudetud säilitada aastatetagune positiivne olukord. Teisalt pole tänaseks suudetud jõuda personaliseeritud õppe kasutuselevõtuni ja elukestva õppe hõlbustamiseni, millest räägib teine kirjeldatud visioonipunkt. Sellise valimi põhjal võib järeldada küllaltki ilmselget — juba olemasolevat olukorda on lihtsam säilitada kui millegi uue saavutamiseni jõuda.